Filosoofiaõppejõud – töökohad Soomes
Filosoofiaõppejõud on aineprofessorid, -õpetajad või -õppejõud, kes juhendavad keskhariduse omandanud õppureid oma õppesuunal, filosoofias, mis on oma olemuselt valdavalt akadeemiline. Nad teevad koostööd ülikooli teadusassistentide ja õppeassistentidega, et loenguid ja eksameid ette valmistada, kursusetöid ja eksameid hinnata ning tudengite ülevaate- ja tagasisidesessioone läbi viia. Nad teevad oma filosoofiaerialal akadeemilist teadustööd, avaldavad järeldusi ning teevad koostööd teiste ülikoolikolleegidega.
Filosoofiaõppejõud – kui palju on palk Soomes?
Valdkonnas tavaline tunnipalk oli 2024. aastal 16,92–44,71 €. Nii palju teenisid 8 töötajat 10-st.
Mida valdkonnas 2024 maksti
| Mediaan | 29,28 €/h |
|---|---|
| Madalaim kümnendik | 16,92 €/h |
| Kõrgeim kümnendik | 44,71 €/h |
| Palgatöötajaid | 23 142 |
Palk soo järgi 2024
| Sugu | Mediaan | Palgatöötajaid |
|---|---|---|
| Naised | 28,56 €/h | 12 406 |
| Mehed | 30,14 €/h | 10 736 |
Filosoofiaõppejõud - Millised oskused on kohustuslikud?
Juhendaja või muu isiku juhendamisel olevate kõigi õppurite ohutuse tagamine ja arvestamine. Õpiolukorras ohutusnõuete järgimine.
Vastavalt õppekava eesmärkidele tunni sisu ettevalmistamine, koostades harjutusi, uurides uusi näiteid jt.
Kursisolek erialal toimuvate uuringute, nõuete ja muude oluliste muudatustega, seoses tööturuga või mitte.
Kursusele registreeritud õppuritele õppematerjalide koostamine, valimine või soovitamine.
Suhtlemine koolijuhtidega (nt koolidirektori ja juhtkonnaga) ning hariduse tugitöötajatega (nt õpetajaabi, sotsiaalnõustaja või akadeemiline nõustajaga) õpilaste heaolu teemal.
Erinevate lähenemisviiside, õpistiilide ja kanalite kasutamine õpilaste juhendamiseks, näiteks sisu edastamine arusaadavalt, rääkimispunktide korraldamine selguse huvides ja vajaduse korral argumentide kordamine. Mitmesuguste tunni sisule, õppijate tasemele, eesmärkidele ja prioriteetidele vastavate õppevahendite ja -meetodite kasutamine.
Õpilaste juhendamine filosoofia teoorias ja praktikas ning konkreetsemalt sellistes valdkondades nagu kõlblus, filosoofid ajaloo vältel ning filosoofilised ideoloogiad.
Teadusharu, mis uurib filosoofide, filosoofiliste mõistete ja ideede arengut läbi ajaloo.
Õppurite (akadeemiliste) edusammude, saavutuste ning kursust puudutavate teadmiste ja oskuste hindamine kontrollülesannete, testide ja eksamitega. Nende vajaduste kindlakstegemine ning nende edusammude, tugevuste ja nõrkuste jälgimine. Õpilase saavutatud eesmärkide kokkuvõtte sõnastamine.
Tööaruannete koostamine, et toetada tõhusat suhete haldust ning säilitada dokumentide ja arvestuse pidamise kõrge tase. Tulemuste ja järelduste dokumenteerimine selgelt ja arusaadavalt, et need oleks mõistetavad ka mitteekspertidele.
Filosoofiline õpetus, mis uurib ja selgitab kogu olemise põhialuseid ja maailma mõtestamise aluspõhimõtteid, näiteks olemasolu, aeg ja esemed.
Filosoofilised süsteemid, nende aluspõhimõtted, väärtused, eetika, tõekspidamised, kombed, tavad ja mõju inimkultuurile.
Oma kogemuste, oskuste ja pädevuste näidete esitlemine teistele konkreetse õppekonteksti suhtes asjakohases kontekstis, et õppureid õppeprotsessis aidata.
Põhjendatud tagasiside andmine nii kriitika kui ka kiituse kaudu lugupidaval, selgel ja järjepideval viisil. Nii saavutuste kui ka vigade esiletõstmine ning töö hindamiseks kujundava hindamise meetodite rakendamine.
Filosoofiaideede ja stiilide kogumid ajaloo jooksul, näiteks kalvinism, hedonism ja kantianism.
Õppetöö ajal korra hoidmine ja õpilaste kaasamine.
Tagamine, et õppe sisu, meetodid, materjalid ja üldine õpikogemus on kõiki õppureid kaasavad ning erineva kultuuritaustaga õppurite ootusi ja kogemusi arvestavad. Individuaalsete ja sotsiaalsete stereotüüpide uurimine ning kultuuridevaheliste õpetamisstrateegiate arendamine.
Koolipersonaliga, näiteks õpetajate, õpetaja abide, õppenõustajate ja direktoriga suhtlemine õpilaste heaolu küsimustes. Ülikooli kontekstis tehnilise ja teaduspersonaliga suhtlemine, et arutada teadusprojektide ja kursustega seotud küsimusi.
Õppekavades nimetatud eesmärgid ja määratletud õpiväljundid.
Õpetatava kursuse ülesehituse uurimine ja kehtestamine ning kursuse ajakava arvutamine kooskõlas kooli eeskirjade ja õppekava eesmärkidega.
Filosoofiaõppejõud - Millised oskused on kasulikud, kuid mitte kohustuslikud?
Abistamine kooliürituste kavandamisel ja korraldamisel, näiteks seoses kooli lahtiste uste päeva, spordivõistluse või talendivõistlusega.
Haridustöötajate (nt õppe- või teadusassistentide ja õpetajate) tegevuse ja meetodite seire ja hindamine. Vajaduse korral nende juhendamine, koolitamine ja nõustamine.
Osalemine ülikooli või kolledži juhtimisotsuste tegemisel, näiteks eelarveküsimuste, õppeasutuse poliitika läbivaatamisel ja soovitustel, õppejõudude edutamisel ja uute töötajate värbamisel. See võib ka hõlmata osalemist aruteludes hariduspoliitika reformide teemal.
Õppurite julgustamine üksteisega koostööd tegema rühmades, näiteks rühmatöid tehes.
Täpse arutluskäigu uurimine ja kasutamine, kus argumentide õiguspärasust mõõdetakse nende loogilise vormi ja mitte sisu alusel.
Mitmesugused hindamismeetodid, -teooriad ja -vahendid, mida kasutatakse õpilaste, programmis osalejate ja töötajate hindamisel. Erinevaid hindamisstrateegiaid, näiteks esialgne, formatiivne, kokkuvõtlik ja enesehindamine, kasutatakse erinevatel eesmärkidel.
Sidemete loomine organisatsioonide või isikute vahel, kes võivad üksteisega suhtlemisest kasu saada, et võimaldada mõlema poole kestvat positiivset koostöösuhet.
Projektide rahastamise võimalused, nt tavapärased võimalused, nagu laenud, riskikapital, avaliku või erasektori toetused, ning alternatiivsed meetodid, nagu ühisrahastamine.
Meetod, protsess ja uuring, mille eesmärk on mõjutada inimesi, saavutada kontroll kogukonna või ühiskonna üle, ning võimu jaotumine kogukonnas ja ühiskondade vahel.
Teadusuuringu kavandamine, sõnastades uurimisküsimuse ja viies läbi empiirilise või kirjandusuuringu, et uurida teadusküsimuse õigsust.
Mitmesugused poliitilised ideoloogiad, mis kajastavad eetilisi ideid, põhimõtteid, sümboleid, müüte ja doktriine, mida järgivad üksikisikud, rühmad, klassid või institutsioonid, ning mis selgitavad, kuidas ühiskond peaks toimima.
Teadlastega ettepanekute ja projektide üle arutamine; otsustamine, milliseid vahendeid eraldada ja kas jätkata uuringuga.
Hariduspoliitika, -meetodite ja -uuringute muutuste jälgimine, vaadates läbi asjakohase kirjanduse ning tehes koostööd haridusametnike ja institutsioonidega.
Osalemine sümpoosionidel, rahvusvahelistel ekspertide konverentsidel ning kongressidel, et tutvustada uurimisprojekte, -meetodeid ja -tulemusi ning koguda teavet akadeemilise teadustöö arengu kohta.
Õppimishäired, mis esineb hariduskontekstis osal õpilastest, eelkõige spetsiifilised õpiraskused, näiteks düsleksia, düskalkuulia ja keskendumishäired.
Õppurite abistamine praktikumides kasutatavate (tehniliste) seadmetega töötamisel ning vajadusel toimivusprobleeme lahendamine.
Käitumiskoodeksil põhinevad põhimõtted ja veendumused, millest teatud suur rühm inimesi lähtub õige ja vale käitumise eristamisel.
Haridusasutuste õpieesmärkide ja -tulemuste, samuti vajalike õpetamismeetodite ja potentsiaalsete haridusressursside väljatöötamine ja kavandamine. Õpikogemuste andmise sisu, vormi, meetodite ja tehnoloogia korraldamine.
Statistiliste, matemaatiliste või arvutuslike meetodite abil vaadeldavate nähtuste süstemaatiline ja empiiriline uurimine.
Õppetööks vajalike ressursside tuvastamine, näiteks tunnimaterjalid või õppekäiguks korraldatud transport. Vastava eelarve taotlemine ja tellimuste kontrollimine.
Rühma käitumine ja dünaamika, ühiskonna suundumused ja mõjud, inimeste ränne, etniline päritolu, kultuur ning nende ajalugu ja algupära.
Üliõpilaste toetamine väitekirja koostamisel. Nõustamine seoses uurimismeetoditega või väitekirjade teatavate osade täiendamisega. Üliõpilasele eri liiki vigadest, näiteks uurimis- või metodoloogilistest vigadest teatamine.
Oma erialavaldkonnas akadeemilise uurimistöö tegemine kas ülikoolis, kolledžis või iseseisvalt ning uurimuse avaldamine raamatutes või akadeemilistes ajakirjades, et aidata kaasa valdkonna arengule ja saavutada isiklikku akadeemilist tunnustust.
Arvestuse pidamine puudumiste üle, märkides üles puuduvate õpilaste nimed.
Võrguõppekeskkondade ja -platvormide kaasamine juhendamise protsessi.
Teadusharu, mille eesmärk on süstemaatiliselt ja ratsionaalselt mõista, selgitada ja kritiseerida usulisi ideid, mõisteid ja kõiki jumalikke asju.
Otsuselangetajatele, inseneridele, tehnilistele töötajatele või ajakirjanikele mingi valdkonna, eelkõige mehaanika- või teadusvaldkonna ekspertteadmiste pakkumine.
Filosoofia haru, mis lahendab inimese moraalsuse küsimusi; see määratleb ja süstematiseerib selliseid mõisteid nagu õige, vale ja süütegu.
Kuulajatele läbipaistvalt ja arusaadavalt tulemuste, statistika ja järelduste esitamine.
Tagamine, et tunniks vajalikud materjalid, näiteks visuaalsed abivahendid, on ette valmistatud, ajakohased ja õpperuumis olemas.
Ülikooli sisehaldusega seotud tegevus, näiteks asjaomase haridustoe ja juhtimise struktuur, poliitikad ja eeskirjad.
Valdkond, mis ühendab ajaloo ja antropoloogia lähenemisviise, et dokumenteerida ja uurida inimrühmade ajaloos kombeid, kunsti ja käitumist, arvestades nende poliitilist, kultuurilist ja sotsiaalset keskkonda.
Õppurite toetamine ja juhendamine nende töös, õppijate praktiline toetamine ja julgustamine.
Doktoriõppe üliõpilaste abistamine nende uurimisküsimuse täpsustamisel ja metoodika määramisel. Nende edenemise jälgimine ja töö kvaliteedi kontrollimine.
Teadusuuringute teoreetiline metoodika, mis hõlmab taustauuringuid, hüpoteesi püstitamist ja kontrollimist, andmete analüüsimist ja tulemuste järeldamist.
Asjakohase teabe kogumine süstemaatiliste meetoditega (nt küsitlused, fookusrühmad, tekstianalüüs, vaatlused ja juhtumiuuringud).
Abisaajate nõustamine seoses tulevaste karjäärivõimalustega, pakkudes vajaduse korral karjääriteste ja karjääriarengu hindamist.