Sotsiaalse rehabilitatsiooni tugispetsialist – töökohad Soomes
Sotsiaalse rehabilitatsiooni tugispetsialistid nõustavad inimesi, kellel on sünnidefektid või haigustest, õnnetustest ja läbipõlemisest põhjustatud rasked tagajärjed. Nad aitavad neil toime tulla isiklike, sotsiaalsete ja kutseprobleemidega. Nad hindavad klientide isiklikke vajadusi, arendavad rehabilitatsioonikavu, osalevad koolitusel ning abistavad rehabilitatsioonikavas osalevaid inimesi töökoha leidmisel.
Sotsiaalse rehabilitatsiooni tugispetsialist – kui palju on palk Soomes?
Valdkonnas tavaline tunnipalk oli 2024. aastal 19,37–30,21 €. Nii palju teenisid 8 töötajat 10-st.
Mida valdkonnas 2024 maksti
| Mediaan | 24,61 €/h |
|---|---|
| Madalaim kümnendik | 19,37 €/h |
| Kõrgeim kümnendik | 30,21 €/h |
| Palgatöötajaid | 15 958 |
Palk soo järgi 2024
| Sugu | Mediaan | Palgatöötajaid |
|---|---|---|
| Naised | 24,65 €/h | 14 486 |
| Mehed | 24,15 €/h | 1472 |
Sotsiaalse rehabilitatsiooni tugispetsialist - Millised oskused on kohustuslikud?
Ühiskonnas, majanduses, kultuuris ja rühmades toimuva rõhumise tuvastamine, tegutsedes professionaalina toetavalt, võimaldades teenuse kasutajatel elu parandamise meetmeid võtta ja võimaldades kodanikel muuta oma keskkonda enda huvides.
Sotsiaalteenuste kasutajate abistamine ja juhendamine isiklike, sotsiaalsete või psühholoogiliste probleemide ja raskuste lahendamisel.
Sotsiaalteadustele ja humanitaarvaldkonnale tuginevate sotsiaaltöö teooriate väljatöötamine ja nende tunnused.
Isikute vajaduste hindamine seoses vajatava hooldusega, perekondade või hooldajate kaasamine toetuskavade väljatöötamisse ja rakendamise toetamisse. Kavade läbivaatamise ja jälgimise tagamine.
Kogukonna arengule ja kodanike aktiivsele osalemisele suunatud ühiskondlike projektide loomine.
Sotsiaalhoolduse osutamine ja sotsiaaltöö tegemine seaduslikult, ohutult ja tõhusalt ning standardeid järgides.
Isikutel, peredel, rühmadel ja kogukondadel oma elu ja keskkonna üle (ise või teiste abiga) suurema mõjuvõimu saamise võimaldamine.
Sotsiaalteenuste osutamisel kvaliteedistandardite järgimine, järgides ühtlasi sotsiaaltöö väärtusi ja põhimõtteid.
Isiku nimel valikuvõimaluste ja teenuste hindamine, kavandamine, lihtsustamine, koordineerimine ning toetamine.
Sotsiaalteenuste osutamisel probleemide järkjärgulise lahendamise süstemaatiline rakendamine.
Metodoloogiline reageerimine isiku, perekonna, rühma või kogukonna normaalse või tavapärase toimimise häiretele või katkemisele.
Sotsiaalsektoris ettenähtud õiguslikud ja regulatiivsed nõuded.
Sekkumine, et pakkuda inimestele füüsilist, moraalset ja psühholoogilist tuge ohtlikes või rasketes olukordades ja viia nad vajaduse korral ohutusse kohta.
Kehtestatud protsesside ja menetluskordade kasutamine, et astuda vastu ohtlikule, kuritahtlikule, diskrimineerivale või orjastavale käitumisele ja tavadele ning sellest teatada, juhtides tööandja või pädeva asutuse tähelepanu mis tahes sellisele käitumisele.
Sotsiaaltöö klientidele asjakohaste teenuste pakkumine, püsides samal ajal kutseraamistikus, töö mõistmine seoses teiste kutsetöötajatega ja klientide konkreetsete vajaduste arvesse võtmine.
Sotsiaalteenuste kasutajate aitamine ootuste ja tugevate külgede kindlakstegemisel ja väljendamisel, andes neile teavet ja nõu, et nad saaksid teha teadlikke otsuseid oma asjaolude kohta. Muutuste saavutamise ja eluvõimaluste parandamise toetamine.
Selliste teenuste osutamine, milles arvestatakse eri kultuuri- ja keeletraditsioonidega, väljendades kogukondadele austust ja heakskiitu ning tagades kooskõla inimõigusi ning võrdõiguslikkust ja mitmekesisust käsitlevate põhimõtetega.
Sotsioloogiliste, antropoloogiliste, psühholoogiliste, poliitiliste ja sotsiaalpoliitiliste teooriate arendamine ja eripärad.
Klientide, kolleegide, juhtivtöötajate või riigiametnike julgustamine rääkima avatult, vabalt ja tõepäraselt, et uurida intervjueeritavate kogemusi, hoiakuid ja arvamusi.
Sotsiaaltööjuhtumite ja -tegevuste praktilisel käsitlemisel juhtrolli võtmine.
Füüsilise, vaimse ja õppimispuudega inimeste eest hoolitsemise erimeetodid ja -tavad.
Professionaalne suhtlus ja koostöö muude tervishoiu ja sotsiaalteenuste sektori kutsealade esindajatega.
Hügieenilise töökorralduse tagamine, austades päevahoius, hoolekandeasutustes ja koduses hoolduses keskkonna ohutust.
Sotsiaalteenuste osutamise kavandamine, määratledes eesmärgi ja kaaludes rakendamisviise, tehes kindlaks olemasolevad ja ligipääsetavad ressursid, näiteks aeg, eelarve, personal, ja määratledes tulemuste hindamiseks kasutatavad näitajad.
Muutuste edendamine üksikisikute, perekondade, rühmade, organisatsioonide ja kogukondade vahelistes suhetes, võttes arvesse ning tulles toime ootamatute muutustega nii mikro-, makro- kui ka mesotasemel.
Inimestel esinevate puuete olemus ja liigid, näiteks füüsilised, kognitiivsed, vaimsed, sensoorsed, emotsionaalsed või arengupuuded, ning puuetega inimeste erivajadused ja juurdepääsutingimused.
Kõnelemine teenuse kasutajate eest ja nende nimel, kasutades suhtlusoskusi ja teadmisi vastavatest valdkondadest, et aidata ebasoodsas olukorras olevaid inimesi.
Sotsiaalsete probleemide tekkimise ennetamine, määratledes ja rakendades meetmeid, mis võivad sotsiaalseid probleeme ennetada, püüdes parandada kõigi kodanike elukvaliteeti.
Sotsiaalteenuste kasutajate teavitamine õigusaktidest ja nende selgitamine, et aidata neil mõista õigusaktide mõju ja seda, kuidas neid enda huvides kasutada.
Kliendiga läbirääkimine, et kehtestada õiglaseid tingimused ning luua usalduslik kliendisuhe, meenutades kliendile, et tehtav sotsiaaltöö on talle kasulik, ning soodustades kliendipoolset koostööd.
Klientide toetamine nende õiguses kontrollida oma elu, tehes teadlikke valikuid neile pakutavate teenuste osas, ning austades ja, kui asjakohane, edendades kliendi ja tema hooldajate individuaalseid vaateid ja soove.
Inimeste kohtlemine partneritena hoolduse kavandamisel, arendamisel ja hindamisel, et tagada selle vastavus nende vajadustele. Nende ja nende hooldajate asetamine kõigi otsuste keskmesse.
Meetodid ja menetlused haige või vigastatud inimese abistamiseks, et taastada kaotatud oskused, iseseisev toimetulek ja otsustamine.
Teenusekasutajate sotsiaalse olukorra hindamine, tagades dialoogis huvi ja austuse sobiva vahekorra, arvestades nende perekondi, organisatsioone ja kogukondi ning seonduvaid riske ning määrates vajadused ja ressursid, et täita füüsilisi, emotsionaalseid ja sotsiaalseid vajadusi.
Konfliktide ja pingeolukordade lahendamine poolte vahel, et saavutada kokkulepe, pooli lepitada ja lahendada probleemid. Konflikti esitamine nii, et ükski kannatanu ei tunneks end halvasti kohelduna ja konfliktide vältimine juba eelnevalt.
Teise inimese tunnete, vajaduste ja kogemuste tajumine, mõistmine ja jagamine.
Teiste inimeste tähelepanelik kuulamine, püüdes kannatlikult mõista tõstatatud probleeme, esitades vastavalt vajadusele küsimusi katkestamata kõnelust ebasobival ajal; oskus tähelepanelikult kuulama klientide, reisijate, teenusekasutajate või muude isikute vajadusi ja soove ning pakkuda vastavalt lahendusi.
Sotsiaalkriisist mõjutatud inimeste õigeaegne tuvastamine, meetmete võtmine ja inimeste motiveerimine, kasutades kõiki ressursse.
Sotsiaaltöö eetikapõhimõtete rakendamine ja keerukate eetikaküsimuste, dilemmade ja konfliktidega tegelemine kooskõlas sotsiaaltöö kutsealade käitumisjuhendi, ontoloogia ja eetikakoodeksiga, osaledes otsustusprotsessis, kohaldades riiklike standardeid ja, kui asjakohane, rahvusvahelisi eetikakoodekseid või põhimõtteid.
Sotsiaalteenuste kavade läbivaatamine, arvestades teenusekasutajate seisukohti ja eelistusi. Kava järelmeetmete võtmine, pakutavate teenuste arvu ja kvaliteedi hindamine.
Vajaduse korral otsuste tegemine, arvestades oma volituste piire ning teenusekasutaja ja teiste hoolekandetöötajate arvamust.
Organisatsiooni või osakonna konkreetsete standardite ja suuniste järgimine. Organisatsiooni eesmärkide ja ühiste kokkulepete mõistmine ning nende alusel tegutsemine.
Sotsiaalteenuse kasutajaga arvestamine igas olukorras, teadvustades seoseid sotsiaalsete probleemide, sotsiaalse arengu ja sotsiaalpoliitika mikro-, meso- ja makromõõtme vahel.
Vastutuse, tegevuste ja ülesannete delegeerimine teistele isikutele vastavalt nende võimekusele, ettevalmistustasemele ja pädevusele. Veendumine, et inimesed mõistavad, mida nad tegema peavad ja millal.
Eaka patsiendi seisundi hindamine ja otsustamine, kas ta vajab abi enesega toimetulekul, söömisel, pesemisel ning sotsiaalsete ja psühholoogiliste vajaduste rahuldamisel.
Tervishoiukeskkonnas töötades eri kultuuridest pärit inimestega suhtlemine, suhestumine ja teabe vahetamine.
Erinevate abstraktsete ja ratsionaalsete kontseptsioonide, näiteks konkreetse olukorraga seotud küsimuste, arvamuste ja lähenemisviiside tugevate ja nõrkade külgede kindlakstegemine, et leida lahendusi ja olukorra lahendamise alternatiivseid meetodeid.
Töötamine vastavalt juhtimis- ja organisatsioonipõhimõtetele ja -väärtustele, keskendudes inimõigustele ja sotsiaalsele õiglusele.
Mitmekesisuse edendamine ja austamine ning sugude, rahvuste ja vähemusrühmade võrdse kohtlemise toetamine organisatsioonides, et vältida diskrimineerimist ning tagada kaasatus ja positiivne keskkond.
Teenuse kasutajatega tehtava töö kohta täpse, ajakohastatud ja õigeaegse arvestuse pidamine, järgides samal ajal privaatsuse ja turvalisuse õigusakte ja poliitikat.
Inimestega kontakteerumine ja kohtumine tööalases kontekstis. Ühisosa leidmine ja oma kontaktide kasutamine vastastikuse kasu saamiseks. Oma isiklikus professionaalses võrgustikus olevate inimeste jälgimine ja nende tegevusega kursis olemine.
Oma tegevuse regulaarne arvustamine, hinnates ja jälgides kriitiliselt, järjekindlalt ja asjakohaselt ning sobival viisil praktikas kasutatavaid meetodeid ja tulemusi, olles teadlik asjakohastest metoodikatest ning kasutades juhatajate, ülemuste, teiste spetsialistide ja patsientide/klientide tagasisidet, et praktikat vastavalt kohandada.
Kliendi jaoks sobivaima tulemuse saamiseks valitsusasutuste, teiste sotsiaaltöötajate, perekonna ja hooldajate, tööandjate või üürileandjatega läbirääkimine.
Ühiskonna arengut käsitlevate tulemuste ja järelduste arusaadav esitamine, tutvustades neid suuliselt ja kirjalikult mitmesugustele sihtrühmadele võhikutest ekspertideni.
Enda pidev kutseline arendamine, et pidevalt ajakohastada ja täiendada oma teadmisi, oskusi ja pädevusi enda sotsiaaltöö-tegevusvaldkonnas.
Arvutite, IT-seadmete ja nüüdisaegse tehnika tõhus kasutamine.
Pingeolukorras või ebasoodsate asjaolude korral rahu ja tulemusliku töövõime säilitamine.
Seatud eesmärkide saavutamist hõlbustavate korralduslike võtete ja menetluste kasutamine, näiteks personali graafikute koostamine. Nende vahendite tõhus ja kestlik kasutamine ning vajaduse korral paindlikkuse ilmutamine.
Sotsiaalteenuste kasutajate suunamine teiste spetsialistide ja organisatsioonide juurde vastavalt kasutaja soovidele ja vajadustele.
Sotsiaaltugiteenuste paketi loomine vastavalt teenusekasutaja vajadustele ning kooskõlas konkreetsete standardite, eeskirjade ja ajakavadega.
Verbaalse, mitteverbaalse, kirjaliku ja elektroonilise suhtluse kasutamine. Sotsiaalteenuste kasutajate konkreetsete vajaduste, omaduste, võimete, eelistuste, vanuse, arengutaseme ja kultuuritaustaga arvestamine.
Inimõiguste ja sotsiaalse õigluse areng ja põhimõtted ning nende juhupõhine kohaldamine.
Üksikisikute abistamine füüsilise puudega kohanemisel ning uute ülesannete ja abivajaduse taseme mõistmisel.
Multidistsiplinaarses tervishoiuteenuste osutamises osalemine ning teiste tervishoiukutsete eeskirjade ja pädevuse mõistmine.
Tegutsemine vastavalt sotsiaalteenuste kasutajate poliitika-, sotsiaal- ja kultuurikontekstile, arvestades teatud meetmete mõju nende sotsiaalsele heaolule.
Koostöö muu valdkonna inimestega sotsiaaltöö raames.
Eeskirjad, mis reguleerivad äriühingu tegevust.
Isiklik vastutamine oma kutsetegevuse eest ning oma tegevusulatuse ja pädevusvaldkondade piiride teadvustamine.
Kutsetegevust mõjutava stressi (nt tööülesannete, juhtrolli või asutuse olemusega seotud stress ja stress isiklikus elus) ja ristsurvega toimetulek ning teiste abistamine, et edendada kolleegide heaolu ja vältida läbipõlemist.
Abistava koostöösuhte loomine, käsitledes suhetes tekkinud probleeme või pingeid, tugevdades vastastiksidet, suurendades teenusekasutajate usaldust ja koostöövalmidust empaatilise kuulamise, hoolivuse, soojuse ja siiruse abil.
Sotsiaalse rehabilitatsiooni tugispetsialist - Millised oskused on kasulikud, kuid mitte kohustuslikud?
Laste ja noorte arenguvajaduste aspektide hindamine.
Laste ja noorte aitamine sotsiaalsete, emotsionaalsete ja identiteedivajaduste hindamisel ning positiivse enesekuvandi arendamisel, enesehinnangu suurendamisel ja enesekindluse parandamisel.
Laste ja noortega töötamine, et tuvastada oskused ja võimed, mida nad vajavad, et saada sõltumatuks ja iseseisvaks täiskasvanuks.
Trauma läbi elanud laste toetamine, tuvastades selleks nende vajadused ning töötades viisil, mis edendab nende õiguseid, kaasatust ja heaolu.
Sotsiaalteenuste kasutajate toetamine isiklike ressursside arendamisel ja abistamine täiendavatele ressurssidele, teenustele ja rajatistele juurdepääsul.
Kaitsemeetmete mõistmine ja teadlikkus sellest, mida teha teadaolevate või võimalike kahju tekitamise või väärkohtlemise juhtumite puhul.
Laste ja noorte arenguvajadused, käitumine ja kiindumussuhted ning võimalikud märgid arengupeetusest.
Lastele toetava keskkonna tagamine, kus neid väärtustatakse ja mis aitab neil hallata omi tundeid ja inimestevahelisi suhteid.
Muud ametid
- Sotsiaaltöötaja
- Haigla sotsiaaltöötaja
- Kogukonna arengu sotsiaaltöötaja
- Sotsiaaltöö nõunik
- Vaimse tervise valdkonna sotsiaaltöötaja
- Pereabitöötaja
- Kodutute hoolekande spetsialist
- Lastehoolekande spetsialist
- Tervishoiusotsiaaltöötaja
- Kohaliku omavalitsuse sotsiaalhoolekandetöötaja
- Rändevaldkonna sotsiaaltöötaja
- Ohvriabitöötaja